San Jose kaevanduses Copiapós, Tšiilis kaevandati vasemaaki.
Maagikeha asub 700 m sügavusel ning selleni viib spiraalne kaldkäik, mida
nimetatakse rambiks. Mööda rampi sõidavad maasturid inimeste ja
kaevanduskallurid kaevise vedamiseks, samuti laadurid. Rambi kaudu
minnakse kaevandusse ja tullakse kaevandusest, seda kaudu veetakse
kaevis välja ja kõik tööks vajalik alla. Ohutuse ja tuulutuse eesmärgil peab
kaevanduses olema mitu väljapääsu. Nii nagu paljudes teistes, oli ka San
Jose kaevanduses kulude kokkuhoiu eesmärgil vaid üks väljapääs.
Tšiili kaevandusvaring – 2010. aasta kaevandusõnnetus ja
meediasündmus
Ingo Valgma, Vivika Väizene
San Jose kaevanduses Copiapós, Tšiilis kaevandati vasemaaki.
Maagikeha asub 700 m sügavusel ning selleni viib spiraalne kaldkäik, mida
nimetatakse rambiks. Mööda rampi sõidavad maasturid inimeste ja
kaevanduskallurid kaevise vedamiseks, samuti laadurid. Rambi kaudu
minnakse kaevandusse ja tullakse kaevandusest, seda kaudu veetakse
kaevis välja ja kõik tööks vajalik alla. Ohutuse ja tuulutuse eesmärgil peab
kaevanduses olema mitu väljapääsu. Nii nagu paljudes teistes, oli ka San
Jose kaevanduses kulude kokkuhoiu eesmärgil vaid üks väljapääs.
Kuna San Jose kaevanduse rambi lagi ei olnud piisavalt toestatud, siis
see varises ja ummistas rambi. Nii jäid kaevanduses töötanud kaevurid
lõksu. Lae ebastabiilsuse tõttu hakkas see varingu puhastamise käigus veel
rohkem varisema ja muutis ka päästjate töö ohtlikuks. Varingukoha
korrastamine muutus võimatuks nii alt- kui ülaltpoolt.
Pärast varingu avastamist algasid päästetööd. Meediakanalid tekitasid
õnnetusest suursündmuse, tänu millele tõttasid appi kõik kes tundsid
lõksujäänutele kaasa ja nägid head võimalust ennast pildile sättida.
Kaevurite leidmiseks ja nendeni pääsemiseks hakati puurauke puurima.
Pärast korduvaid katseid leiti lõpuks kamber, kus kaevurid viibisid.
Esialgsetel otsimistöödel puuriti väikese läbimõõduga puurauke, mille
puurimine käib kiiresti, kuna puurpuru on vähe ja jõud, mida puurimiseks
vajatakse, on väike. Selle töö jaoks on olemas sobiv masin. Selliseid auke
puuritakse mäenduses väga palju ja väga tihti, peamiselt lõhkamiseks,
uuringuteks või pumpamiseks.
Selleks, et inimesed 700 m sügavuselt maapinnale tuua, tuli puurida
inimesest suurema läbimõõduga auk. Sellist auku nimetatakse šurfiks ehk
antud juhul päästešurfiks, mis on oma olemuselt väikese läbimõõduga šaht,
teisisõnu, suure läbimõõduga puurauk. Šurfi puurimine nõuab võrreldes
puuraukude puurimiseks kasutatavate masinatega tunduvalt võimsamat
tehnikat. Šurfe puuritakse suhteliselt vähe ja seetõttu ei ole nende puurimise
tehnoloogiat niivõrd arendatud kui puuraukude oma.
Šurfi puurimiseks kasutatakse näritspuuri, mis surub kõvasulamist
puurpea kivimisse, samal ajal seda pöörates. Puurpea küljes on nukid, mis
muljuvad kivimi pulbriks. Tekkinud pulber ehk puurpuru pumbatakse
pulbina maapinnale. Puurpea kuumenedes võib kõvasulam sulama hakata ja
nukid puurpea küljest lahti tulla. Nii puuri pööramine kui surumine
kivimisse nõuab jõudu. Võimsus, mida teisaldav puurmasin avaldada
111
suudab, on kuni 600 kW. Seega piirab puurimiskiirust puurnäritsa materjali
kõvadus võrreldes puuritava kivimi kõvadusega, puurpea pöörlemiskiirus,
millest on tingitud puuri ettenihkekiirus, pulbi väljapumpamise tootlikkus,
šurfi seina tsementeerimise ehk betoneerimise tootlikkus, puuri
kinnikiilumine või šurfi külgede varisemine, puurvarraste vahetamise kiirus
ehk puuri august väljatõmbamise ja allalaskmise kiirus.
Meedias valitses õnnetuse toimumise ajal suur segadus. Kuna Tšiili
riigikeel on hispaania keel ja info tõlgiti kõigepealt inglise ning seejärel
eesti keelde, oli tulemuseks terminoloogiline segadus. Enne kui hakkasid
ilmuma joonised ja skeemid toimuvast, polnud võimalik aru saada, kus
kaevurid asuvad ja mida nende päästmiseks tehakse. Põhilised väited, mida
Eesti meedia edastas, olid järgmised: „kaevurid on maa-aluses kaevanduses
varjendis“, „nende päästmiseks puuritakse tunnelit ja kaevatakse
puurauku“, „puuraugu puurimiseks kasutatakse raise borerit“, „puurmasin
kaevab“, „kaevureid varitseb gaasiplahvatuse oht“, „esialgse šahti läbimõõt
on 13 sentimeetrit“.
„Maa-aluse“ kaevanduse korral oleks olnud asi lihtne, sest see oleks
pealt kaetud ja seega ilmselt madal, pigem 7m kui 700m sügavune
allmaakaevandus. Ka "varingukindel varjend" oleks olnud hea lahendus,
sest see oleks viidanud kaevanduse kõrgele ohutuse tasemele, mis oleks
tähendanud ka korralikult toestatud rampe ja šurfe. Reaalsuses oli ilmselt
tegu tavalise kambriga, mida kaevanduses kasutatakse näiteks masinate
hooldamiseks. "Tunneli puurimine" tähendaks läbinduskilbiga horisontaalse
käigu läbindamist, mis võtab aega kuid või aastaid ja antud juhul tähendaks
stolli rajamist mäenõlvalt kaevandusse. Antud kohas sellist nõlva ei olnud.
Ka jutt „puuraugu kaevamisest“ on arusaamatu, kuna puurauk on auk, mis
on puuritud, kaevamine on aga kaevise raimamine ja väljamine puurimisest
erineva tehnoloogiaga. Väite "kaevureid varitseb sügaval gaasiplahvatuse
oht" analoog on võetud kivisöekaevandusest, kus kivisöest eraldub metaan,
mis on kergesti plahvatav gaas. Maagikaevanduses plahvatavat gaasi ei
ole. Raise Boreri (puurmasin suure diameetriga puuraukude puurimiseks,
mille puurpea liikumissuund on alt üles; hõõrits e. otsetõlkes "tõusev või
tõusuoherdi") kasutamise väide on siiani selgusetu, kuna hõõritsa
kasutamine eeldab, et suure läbimõõduga puurpea e. hõõrits asub
kaevanduskäigus ja kinnitatakse puurvarda otsa, kui pilootpuurauk on ülalt
alla käiguni puuritud. Seega saab seda masinat kasutada vaid kaeveõõnest
ülespoole auku puurides nii, et puurpuru kukub alla. See muudab puurimise
kiireks, kuna puurpuru pole vaja üles pumbata ja pole vaja puurida puru
sees, mistõttu on puurimise takistus väike.
San Jose kaevanduses kasutati šurfi puurimiseks siiski näritspuurpinki
(drill rig) mis asus maa peal. Tegu polnud ühelgi juhul ka šahtiga, vaid
rambi, puuraugu ja šurfiga. Šurf on vertikaalne ehk püstkaeveõõs, mis
112
avaneb ülemisest otsast maapinnale. Šaht on aga nn. kapitaalkaeveõõs, mis
on toestatud, varustatud tõstemasinatega ja on seega suure läbimõõduga.
Üldjuhul šahte ja tunneleid läbindatakse, puurauke ja šurfe aga puuritakse.
Mõningatel juhtudel suuremaid šurfe ka läbindatakse.
Puuritud šurfi paigutati päästekapsel või päästekong, mida
kaevandusõnnetuste puhul ikka kasutatakse ja kaevurid tõmmati ükshaaval
välja. Suurim oht, mis kapsliga tõmbamisel varitses, oli kapsli
kinnikiilumine. Kui kivikild oleks surfi seinast ebasobivalt välja kukkunud,
oleks kapsel võinud kinni kiiluda, tuues kaasa traagilised tagajärjed.
Mõni aeg pärast õnnetust pandi internetti üles temaatiline arvutimäng,
mille abil iga soovija saab ise kaevureid kaevandusest päästa ning mis
võimaldab saada parimaid selgitusi toimunud sündmuste kohta (LISA
joonis 1 ).
Selle aasta maikuus toimunud üle-eestilise muuseumiöö raames oli
võimalik Mäeinstituudi Mäemuuseumi külastajatel San Jose kaevanduses
toimunut ise kogeda. Selleks oli valmis ehitatud liikuv makett, mis
võimaldas igal soovijal ka ise kaevurite päästmisel „osaleda“. Esmalt anti
taustinfot toimunud varingust, maa alla jäänud kaevurite seisukorrast ning
tingimustest. Sündmuste järjestuse mõistmiseks olid välja toodud
ajaskaalad koos skeemide ja kaeveõõnte paigutustega. Kaevanduse
sügavusest parema ettekujutuse saamiseks oli toodud sügavuse võrdlus
Eesti kõrgeima ehitisega.
Seejärel tuli osalejatel päästa Tšiili kaevur. Selleks saadeti mööda
väiksema läbimõõduga puurauku kaevandusse väike pudel vett ( LISA foto
1). Kui kaevur oli vee kätte saanud, oli ta valmis päästmiseks. Sügaval
kaevanduses pandi kaevur päästešurfist väiksema läbimõõduga kapslisse,
seejärel võis päästja hakata tõstetorni ratast keerama, mis tõstis kapsli läbi
šurfi maapinnale (LISA foto 2). Nii päästeti õhtu jooksul sadu kaevureid
ning loodetavasti tekkis osalejatel parem arusaam sellest, kuidas päästmine
tegelikult toimus.
Seekord läks kõik hästi, õnnetus San Jose kaevanduses lõppes kaevurite
jaoks pääsemisega ning Tšiili kaevandusõnnetuse tulemusel sai suur osa
inimkonnast teada, et maaki kaevandatakse kaevanduses.